RMK matkatee jalgrattal

24.05.2017 (1. päev) hommik Nõva RMK keskuse lähistel

Stardile eelneval õhtul ööbisin lähedalasuvas Allikjärve lõkkekohas. Hommikul äratus kell 7.00 ja kell 9.00 olin Nõva keskuse ukse taga ootel ja valmis matkaks. Kui viimaks kell 10.00 keskuse uksed avati, asusin kohe oma matka vormistama. Selleks väljastati aus matkateelise pass, kuhu pandi keskuse mark ja tempel ning anti kätte pakk rajakaarte. Hiljem selgus, et antud kaardid on liiga üldised, mis ei võimaldanud maastikul navigeerida. Seega valed kaardid. See viga sai parandatud alles Aegviidu RMK keskuses. Niisiis, selgitati vormistamise käigus, et igas RMK keskuses ja lõkkekohas on leitav unikaalne kood, mis tuleb saata kindlale telefoninumbrile ning sealt numbrilt tuleb sõnumina vastus asukoha registreeringu kohta. Väidetavalt iga registreeritud asukoht ning mark matkateelise passis, annavad mingeid punkte. Saadud punktide eest pidavat olema võimalik saada RMK keskustes kas tasuta kohvi või lausa end pesta. Etteruttavalt ütlen, et kus vähegi võimalik seal registreerisin enda asukoha, kuid lubatud vastusooritust ei saanud või ei läinud vaja.

Kell 10.20 olingi valmis teele asuma. Jäädvustasin matka alguse esimese fotoga null-kilomeetriposti taustal. Sellel märgitud 820 km näis päris hirmuäratav. Ilm oli kergelt vihmane ja hommikune külmavärin polnud veel kuhugi kadunud. Pidasin õigeks alustada matka pikkades riietes. Kella 11 paiku tuli päike välja ja pikad riided said pealt ära võetud. Enne Keibut olid pikad liivased lõigud. Seal oli võimatu sõita ja ratas tuli võtta käekõrvale. Muidu polnud midagi hullu, kuid lahtine liiv tungis jalatsitesse. Mõttes kõlas väike sõim, aga matk jätkus. Liivased teelõigud said läbi ja peagi ka ununenud. Kell tiksus ja oligi aeg lõunatada, selleks ajaks olin jõudnud Vihterpalu lõkkeplatsile. Menüüs guljašš kartulitega, tõsine konserv. Lasin selle priimusel soojaks. Ma ei tea, kuidas seda konservi tuleks söögiks valmistada, aga alati kõrbeb see põhja, ka väikesel tulel. Tegemist on jälgi söögiga. Ise ka ei tea, miks sai selline valik tehtud. Ju vist seetõttu, et seda on mugav kaasa võtta ja võimaldab enam-vähem soojale söögile sarnast toitu süüa. Jälk oli, väga jälk. Krooksusin ja mulksusin seda sisemusest välja veel pikalt. Söök söödud, jook joodud, läksin innukalt edasi. Selleks ajaks oli ilm pilve tõmmanud ja telefon teatas +13 kraadi.

Kehva raja märgistuse tõttu toimusid esimesed eksimused. Hilisem raja märgistus näitas, et olin teinud “boonusena” lisaks 3,5 km. Ebatsensuursed sõnad ei andnud oodata. Padise kauplusest ostsin kaks alkovaba õlut, üheliitrise Coca-Cola ja pooliku leiva. Ühe õlle valasin kohe kurgust alla. Raisk, see oli hää. Silm säras ja matk jätkus. Rummu lähistel ei jäänud märkamatuks üle pea lendavad raudlinnud. Kõlas “vabaduse hääl”. Tõsiselt ilus heli, mida hävituslennukid teevad. Olen kuulnud, et kohalikele see ei meeldivat, mina aga võtsin hoo maha ja nautisin seda linnulaulu. Jõudnud Vasalemma kandis üle raudtee lõuna poolele, oli üks pikk tolmune pikk sirge kruusatee. Seal polnud mingit liiklust, kuid seevastu möödusin ühes pimedas kurvis varitsuses olevast politseipatrullist. Mida nad seal passisid, jäi arusaamatuks. Läks veel natuke aega ja jälle, jälle olin eksinud. Suure hooga olin põrutanud mööda pöördepunktist ja sellest entusiasmist lisandusid karistuseks kilomeetrid. Kella 19.00 paiku jõudsin planeeritud ööbimiskohta – Metsanurme II lõkkekohta. See lõkkekoht nägi välja kui prügimägi, väga räpane. Ainus pluss selle koha kohta oli jõgi. Suureks miinuseks prügikasti puudumine ja seetõttu oli prahti kõik kohad täis. Tualett oli samuti peldiku nime vääriline. Esimese päeva kohta sai päris palju sõidetud. Ei viitsinud enam edasi sõita, et otsida mõnda paremat ööbimiskohta. Asusin toimetama laagrirutiiniga, st pikad riided selga, telk püsti, õhtusöök ja kümblus jões ning siis läks sääsetapuks ja igavlemiseks. Igavuse peletamiseks läksin varakult magama, aitas.

GPS näitas reaalselt läbitud distantsiks 108 km, samas ametlikult läbitud 98 km. Kokku olin kaotanud umbes 4-5 kohas teetähised ning tuli teha edasi-tagasi otsi.

DSCN2097

DSCN2100

DSCN2104

DSCN2114

25.05.2017 (2. päev) hommik Metsanurme II lõkkekohas

Magamiseks kasutasin Ferrino kahemehetelki, kuhu reaalselt mahub mugavalt ainult üks. Ruumi oli piisavalt. Magamiseks oli mul küll magamiskott kaasas, kuid kasutasin seda rohkem tekina, sest õhtul oli selles liiga palav. Seevastu öösel läks jahedamaks (alla 10 kraadi), siis piisas sellest tekina kasutamisest. Hommikul ärkasin kell 6.00. Järgnesid hommikused protseduurid. Hommikusöögiks müsli ja kohv sinna kõrvale. Kell 7.00 olin ratastel ja liikvel.

Kella 9.30 paiku jõudsin Saarte raba lõkkekohani. Teekond sinna oli omapärane, väga porine ja mudane. Sõita oli raske, mitmel korral tuli käia ratas käekõrval. Saarte lõkkekohale minekuks tuli astuda matka põhitrassist kõrvale, õnneks mitte palju. Paras mülgas jätkus ka pärast Saarte lõkkekohta. Aga Saarte lõkkekoht ise asub keset lagedat välja mingi hoone varemete keskel. Avalikku teed sinna pole ning tavapärase autoga sinna ei pääsekski, kui siis ainult tõsise off-road masinaga. Saarte raba lõkkekohas olles oli ilm päikeseline ja väga palav, kuhugi varjuda polnud. Varikatus lauaga andis küll varju, kuid kuum õhk olukorda kuidagi ei kergendanud. Mul oli selleks puhuks Padisest kaasa toodud jokker – õlu. Õlu oli olnud hästi pakitud, nii et kuum ilm ei olnud jõudnud seda üles soojendada. Oi kuri, kus see oli hea. Kogu sisu, pool liitrit, läks kui ühe sõõmuga. Õlu joodud, pildid tehtud, matk jätkus. Edasist teekonda iseloomustaks sõnadega kõrge nõges ja muud kõrged taimed, kus puudus igasugune rada jalgratturitele. Lisaks olid võsaraiumisest teele risti langetatud võsa. Hambad risti ja sõimu saatel said kilomeetrid läbitud ja nii jõudsingi välja suurele teele.

Järgmine üllatus ootas mind Tallinn-Tartu maanteel Viikingite küla juures Saula lõkkekoha juures. Nimelt oli maantee poolt tulijate selle lõkkekoha värav lukus. Matkatee trassi kohati erineb, sõltub sellest, kas oled jalgsimatkaja või rattaga. Nii oligi, et jalgsimatkajad tulid teist teed mööda ja mina oma jalgrattaga tulin maantee poolt. Seal olevat mingi tüli maaomanikega ja seetõttu on üks eraomanikust maaomanik on keelanud mingil põhjusel sealt läbi sõita. Lihtne lahendus temale, värav lukku, läbisõitu pole. Kel soovi, see võib ronida üle aia. Seda soovitas mulle ka RMK inimene, kelle kontaktnumber oli väravale kirjutatud. Nii ma tõstsingi oma ratta (sigaraske sellisteks trikkideks!) üle aia. Ületatav koht ei asu mitte otse värava pealt, vaid silla kõrval on aed madalam, aga raskeks teeb ületamise ratas oma raskuses ja järsk silla nõlv. Minnes oli nõlv alla. Vähe sellest, tagasi tulin sama teed 🙂 ja veelkord üle aia, siis oli ületamine veelgi raskem, sest pidin seda tegema alt üles suunas. Sellest lõkkekohast loobuda ei saanud, sest oli vaja teha tutvust selle lõkkekohaga ja sealt leida kood enda logimiseks. Saula lõkkekohas tegin priimusel nuudlisuppi. Selle söömine käis kiirendatud korras, sest vilu metsaalune kubises sääskedest. Supp söödud, olin tagasi Tallinn-Tartu maanteel. Minust möödus grupp treenivaid maanteerattureid. Põgus tervituste vahetamine ja matk läks edasi. Edasine teekond tundus kuidagi pikk ja vaevaline. Mingi hetk näis, et olin sattunud jalgsi matkajate rajale. Kas see juhtus eksimusest või puudulikust märgistusest või liigsest kiirustamisest, ei tea. Küll aga tuli mul ratas käekõrval läbida tihe mets, ületada purdeta kraave ja läbida muid katsumusi. Jalgrattal sõitmisest ei tulnud seal midagi välja ja see kestis head kilomeetrid. Kella 13 paiku sai mul vesi otsa. Kõik. Olin kuival. Kraavivett meeleldi juua ei tahtnud. Kannatasin kuniks olin jõudnud sellisesse kohta nagu Alavere. Polnud varem sellisest kohast kuulnud. Peamine, Alaveres on pood. Sain poes käsi pesta ja oma varusid täiendada. Lisaks premeerisin end ühe jäätisega, sest kes kurat rassib rattaga läbi tiheda metsa, nii et kraevahe kuuseokkaid täis, kriimud igal jäsemel ja jalad porised.

Pärast Alavere oli soov jõuda Aegviidu RMK keskusesse, kuid ma ei teadnud, mis kell see suletakse. Lisasin sõidukiirust ja lõkkekohtades pikalt munema ei jäänud. Kiire logimine lõkkekohtades, st koodi edastamine enda registreerimiseks ja kohe edasi. Jõudsin kella 16.00 paiku Aegviidu keskusesse. Selleks ajaks haisesin higist ja tolmust korralikult. Muidu ei olnud midagi tunda, aga kui siseruumi astusin, andis mehelõhn endast kohe märku justkui hõigates “olen siin” 🙂 Sammusin sirge seljaga RMK töötaja juurde matkateelise pass näpus. Saingi oodatud uue margi ja templi passi. Oli nagu mingi orienteerumise võistlus, kus sai raskelt saadud punkt võetud. Õues asuvast kaevust täitsin vahepeal tühjenenud veepudeleid ja asusin pärast väikest pausi teele. Planeeritud ööbimine oli Mägede lõkkekohal. Seal selgus, et ööbimiseks on kell liiga varajane ja mul on piisavalt veel jõudu edasi vändata. Nii mõtlesingi asuda laagrisse 10 km eemal asuvasse Noku lõkkekohta Kakerdaja raba alguses. Kell 17.25 saabusin Noku lõkkekohta. Õnneks oli lõkkeplats vaba ja hõivasin selle. Selle koha halvaks küljeks oli see, et rabasse suunduvad turistid marsivad nina eest läbi ja seetõttu puudub privaatsus. Enda kehtestamiseks ja rabaturistides ebamugavuse tekitamiseks tegin lõkkeplatsil lõkke üles ja jätsin teadlikult enda asjad kõikjale territooriumi märgistamiseks. Magamiskoha tegin laavusse. Viimane rabaturistide auto lahkus parklast kella 20.15 paiku. Meenub veel, et südaööl saabus auto, millest tuli välja noorpaar. Nad sammusid otsejoones minu laagrikohta ja kuna keskööl oli piisavalt hämar, siis mina neid nägin, aga nemad mind mitte. Mind märganud, ehmus tüdruk korralikult. Igatahes oli nende pettumus suur, et pidid sellisel kellaajal minema uut romantilist kohta otsima.

GPS andmetel oli päeva läbitud distantsiks 110 km ja ametlikult kokku 211 km.

DSCN2134

DSCN2137

DSCN2132

DSCN2129

DSCN2128

DSCN2127

DSCN2120

26.05.2017 (3. päev) hommik Noku lõkkekohas

Kella 3.30 paiku arvas mingi linnuke, et on paras aeg enda laulu mulle esitleda 10m kaugusel. Ta tegi seda päris veenvalt, sest minul oli uni läinud. Ei suutnud enam magama jääda. Venitasin mis sain, aga kell 5.15 ajasin end püsti. Panin laagri kokku ning pärast hommikusööki asusingi umbes kella 6.30 paiku teele. Kakerdaja raba läbimine varahommikul oli ilus. Hommikusest jahedusest oli kananahk jäsemetel ja väike värin kontides, kuid vaatamata sellele oli raba ilus. Oligi tavapärane, et hommikuti oli pigem külm ja lõdisesin külmast, kuid märkamatult läks kõik teise äärmusesse, palav ja higistamine. Igatahes rabas liikusin ratas käekõrval, sest ei julgenud mööda laudteed sõita. Mul oli umbes kuu varem üks kogemus, kus ühel laudteel sõitsin esirattaga laudteelt maha ja kukkusin üle lenksu ning pool külge oli sellest sinine.

Pärast Kakerdaja raba jõudsin Napu lõkkekohta. Seal läksid jalg- ja jalgrattateed lahku. Kohusid taas Simisalus. Jalgsimatkajad tegid oma ringi Matsimäe karjääris lõkkekohast alguse saanud matkateest läbi Seli raba, Kollassaare kuni Simisaluni. Mina tegin rattaga ettenähtud ringi teistpidi Laeksaare raba. Hing ei andnud rahu, sest Matsimäe karjääri lõkkekoht jäi jalgsi matkajate rajale ning minul seetõttu logimata. Simisalust võtsin suuna Seli raba poole, et käia mööda laudteed kiirelt edasi-tagasi Matsimäe lõkkekohas logimas. Jõudsin mööda uut ja korralikku laudteed Kollassaarele, kus parasjagu väikestkasvu inimesed õppisid loodust tundma. Teisel poolt soosaart hakkas jälle laudtee pihta, aga seekord väga kehvas seisus ja olematu laudtee. Lauad olid laotatud otse vastu maad ja ujusid vees. Sellel oli raske isegi jalgsi käia, rääkimata rattaga. Peitsin küll ratta võssa ja läksin mingi 200 m jalgsi, kuid sain aru selle mõttetusest ja loobusin ideest logida Matsimäe lõkkekoht. Võtsin võsast ratta ja asusin tagasiteele Simisalu loodusmaja poole. Kaotasin väga palju aega selle soos müttamisega. Kell 10.40 saabun Kurisoo lõkkekohta. Tegin taas nuudlisuppi ja jõin teise poole pudelit eilset Coca-Colat. Siia saabudes olin järjekordselt kaotanud märgised ja tegin mõned lisakilomeetrid. Päev oli palav ja ootasin mõnd ujumisvõimalustega lõkkekohta. Kaart näitas, et Rava lõkkekoht asub veekogu ääres. Teel Ravasse märkasin, et rattakoti üks nurk on vastu kodaraid ja kena auguke juba sisse söönud. Koti kohendamine aitas sel korral probleemist üle saada. Jõudsin kell 11.40 Ravasse. Lõkkekoht on kole, vana ja hooldamata ning ujumiseks oli kinnikasvanud kaldaga järv. Kohe mitte ei tahtnud sinna. Jätkasin teekonda ja sattusin Järva-Jaani, kus samal ajal möödus Tour of Estonia etapp. Imelik asjaolu, politsei keelas mul tee servas liikumise ja käskis mul liikuda paralleelseid tänavaid pidi. Ma olevat vist ohtlik. Ei hakanud vaidlema selle pooletoobisega. Tegin ikka nii nagu mina tahtsin. Kompromissina vaid niipalju, et läksin väikese ringiga pooletoobisest eemale ja asusin huviga rattureid ootama vahefiniši lähedal. Ratturid panid suure kiirusega minust mööda ja kui viimane oli möödas, tõmmati kohe vahefinišit kujutanud täispuhutud postidelt ventiilid küljest ja hakkas kiire asjade kokku pakkimine. Järgmisena jõudsin Tamme lõkkekohta, mis asub vana mahajäetud talu varemetes. Seal õlut juues heietasin mõtteid, kuidas kunagi siin talus inimesed võisid elada. Täna on talust säilinud ainult müürid, mis võis olla selle pere saatus. Õlu joodud, tagasi maanteel ja matk jätkus koos küla “parmuga”, kes käis jalgrattaga poes õlle järel. Jõudsin Koerusse, seal sai poodi külastatud ja toiduvarusid täiendatud. Koerust väljumisel oli raja märgistusega tõsiseid probleeme. Raske oli märgistust leida. Märkide vahe oli väga suur ja õige tee leidmiseks tuli kasutada GPSu. Kella 14.30 paiku jõudsin Oostriku lõkkekohta. See asub tolmuse kruusatee ääres. Samuti on siin jõgi oma kivise kalda ja väga külma veega. Olin peaaegu kogu aeg sõitnud lühikeste varrukatega ja päike on põletanud nii käed kui jalad ning nende jahutamine jääkülmas vees oli täielik nauding. Samuti kasutasin juhust pesta puhtaks nokamüts, mis oli kuivanud higist täis soolajooni. Pestuna ja värskena istusin lõkkeplatsi varjualuse laua taha ja valasin ühe gaasilise joogi kõrist alla. Pilt läks taas värviliseks. Jätkasin matka. Hundisaare on mõttetu koht keset tolmuseid teid ja eimidagi. Ahjaa, rebasele vaatasin tõtt otsa mõned pikad sekundid. Muud ilusat sellest kohast meelde ei jäänudki. Jätkasin mööda pikki sirgeid ja tolmuseid kruusateid. Kurvi tagant avaneb jälle kilomeetrine või lausa mitmene sirge samasugune lõik. Andsin reitele koormust, et kiiremini järgmisesse kurvi jõuda. Nägin enda ees täppi teel. Mida lähemale seda selgemaks sai, et tegu jalgratturiga. Miks mitte veel üks hull matkateeline. Reied said topeltkoormust tunda. Jalgratturist möödudes selgus, et mingi suvaline külamees liikles jalgrattal. Möödusin suurel kiirusel ja kell 16.55 jõudsin Siimusti lõkkekohale. Vot siin oli erakordselt palju sääski. Vaatamata sellele, otsustasin siia laagrisse jääda. Telk püsti, lõke üles, liha vardasse, õlle lahti – laagrirutiin võis alata.

Selleks ajaks läbitud 330 km.

Öösel tundsin, et päike on mulle korralikult liiga teinud. Lõdisesin külmast, jalalihased kiskusid lõdisedes krampi ning tagatipuks on sadulast kannile tekkinud kahe-eurose mündi suurune vill, mis on katki ning tekitab ebamugavust. Otsustasin, et matk jääb siin pooleli. Hommikul kutsusin tagalatiimi appi ning pere tuli mulle järgi ja korjas mu siit Jõgeva külje alt üles.

DSCN2139

 

DSCN2144

DSCN2147

DSCN2148

DSCN2150

DSCN2156

DSCN2161

DSCN2168

matka järg aasta hiljem ehk 20.05.2018 (4. päev) Siimusti

Eile toimus Eesti Maastikurattasarjas Tallinna maraton, millest kann veel valus. Suvine graafik on tihe ning ega aega atra seada palju pole. Valusa kanniga tuli minna matkama. Pere tõi mind kohta Jõgeva lähedale, kus eelmisel aastal matk pooleli jäi. Hämmastav tähelepanek, sääski oli jälle samapalju kui aasta tagasi, ka otsese päikese käes. Sääskede saatel sai varustus kiiruga rattale ja kell 13.15 asusin teele. Vahetult enne starti saabusid kolm ratturit, kes sarnaselt minule läbivad RMK matkateed. Nende sõnade kohaselt olid nad juba kuus päeva teel olnud. Erinevalt minust oligi neil plaan siin katkestada, sest Jõgevalt sai mugavalt rongile. Selgus, et ka nemad pidasid vajalikuks ratastega pressida läbida Matsimäe lõkkekoha ning Seli raba olematu laudtee. Kui mina peitsin ratta võssa ja proovisin jalgsi, siis nemad läksid ratastega jalgsi matkajate rajale ja “nautisid” Seli raba olematut laudteed kogu oma varustusega. Segased 🙂 Üks neist veel näitas uhkusega, kui sügavale rabasse vajununa nad oma rattaid tassisid.

Niisiis oli minu rattamatk saanud uue stardi ja asusin innukalt Kassinurme teemapargi poole teele. Enesetunne oli rahulolev ja tõsiselt nautisin matka. Suurest ootusest matkata või sääskedest pärsituna unustasin oma GPSi sisse lülitamast. Selgus, et GPS oli väike mure. Umbes kilomeeter enne Kassinurmele saabumist, kukkus vasakult vändalt pedaal küljest. Olin ise selle sinna päev varem külge pannud. Selgus, et vända vint oli täiesti maas – täitsa sile. Koos pedaaliga kukkus välja ka rauapuru. Olin tõenäoliselt keeranud pedaali toore jõuga valesse keermesse. Sõites jõuga pedaalidel sõkkudes hakkas see mängima ja hõõrus vindi maha. Igatahes sellist viga metsas omade vahenditega ei paranda. Kiirelt kõne perele, et tulge tagasi ja korjake mind jälle üles. Järjekordne evakuatsioon. Pere oli jõudnud juba Kosele. Neil tuli teha ümberpöörd ja otsida üles koht nimega Kassinurme. Pärast pikka ootamist oli pere kohal. Varustus autosse, ratas auto katusele ja sõit kodu poole. Evakueerimist oodates broneerisin aja Hawaii Expressis. Oli küll pühapäev, kuid õnneks kellaaeg selline, et HE polnud veel suletud. Olin rahul, sest kui ratast kohe korda ei saa, jääb matka selleks aastaks ära ja matkaks planeeritud puhkus lendab vastu taevast. Suure ähmiga varustust autole tõstes unustasin esimese porika maha. Jäi kuhugi sinna vedelema.

Läbitud distants sel päeval 19 km, kokku matkateest läbitud 349 km.

DSC_0138

21.05.2018 (5. päev) Kassinurme

Hawaii Express avas uksed kell 10.00. Mina olin viis minutit varem ukse taga ootel. Selgus, et laos (originaal)osa ei ole, aga kuna mul on kiire, siis pakuti teise ringi detaili, mis oli teist värvi. Minul vahet polnud, peaasi et ratas korda saaks, et saaksin kohe matkaga jätkata.  Sain ratta kätte kell 16.00 ja kell 18.00 olin jälle kogu perega Kassinurmes. Õnneks leidsin eelmisel õhtul maha unustatud porika ka üles. Kiirelt varustus rattale ja kell 18.15 matk jätkus. Pere ei kiirustanud seekord tagasi Tallinna, mine hullu tea.

Teel Elistvere poole ronisin ka mingi vaatetorni otsa. Tegin pildi ja kobisin kohe alla, et jõuda kiiresti ööbimiskohta. Päevased läbielamised ja väsimus hakkasid tundma andma. Kell 21.50 jõudsin Elistvere RMK keskuse ette. Keskus oli suletud. Ukselt võis leida koodi (L02182), et registreerida külastus. Proovisin mitu korda, kuid iga kord tuli vastuseks, et sellise koodiga looduspunkti ei leitud. Mis seal ikka, eks hommik ole õhtust targem. Seadsin end laagrisse Elistvere lõkkekoha juurde. Lõkkekoha kõrval asub keskuse õppeklass, mis sobis mulle rohkem kui lihtsalt lõkkeplats. Seekord oli mul telgi asemel kaasas ripptelk (hamakk), mille panin püsti õppeklassi postide külge laua kohale. Kerge õhtusöök, väike planeering homseks ja magama. Mingi kohalik jõmm õllepudel käes lasi kõrvalasuvast talust/majast kõvasti päris räiget eesti tümpsu. Järsult muusika vaikis ja öörahu saabus kui noaga lõigatult kell 22.15.

GPS näitas päeva läbitud distantsiks 25,10 km.

DSCN2690

DSCN2695

DSC_0143

22.05.2018 (6. päev) hommik Elistvere lõkkekohas

Tõusin kell 5.15 lindude saatel. Sääski oli hommikul vähem kui õhtul. Magasin halvasti, umbes pooletunniste tsüklitena. Kell 6.15 asusin teele. Möödusin Elistvere keskusest kus proovisin veelkord mitmeid kordi sisestada uksel märgitud koodi, kuid tulutult. Kõlasid mõned ebatsensuursed väljendid ja loobusin. Mõned kilomeetrid pärast Elistvere nägin teeservas mingit looma. Sõitsin lähemale ja nägin ilusat sinakat kassi, mida tavaliselt võib näha linnas kodukassidena. Nüüd oli ta seal ja hoidis madalat profiili. Jõudsin talle päris lähedale. Kass hakkas kartma ja pistis jooksu ning hüppas kraavi, mis oli vett täis. Ujus, õigemin ukerdas seal veetaimede seas ja metsa ta lõpuks kadus. Heietasin mõtteid, et kas ma olen hirmutav või kas võib olla, et juba haisen peletavalt.

Kell 7.15 olin Papi lõkkekohas. Tahtsin enda asukohta registreerida, aga jälle jama, koodi polnud kusagil. Kell 7.50 jõudsin Kaiu järve äärde. Tõeliselt ilus koht. Imestasin, et kuidas oli juhtunud, et ma pole iial siia varem sattunud. Järvekaldal väike paus, kuivatatud puuvilju suu täis, lonks vett otsa ja matk jätkus. Umbes 2,5 km sõidetud, märkasin, et olin unustanud järvekaldale oma RMK kaardi maha. Midagi, loll pea on kehale nuhtluseks, ja tuli minna tagasi. Jälle tegin 5 km tasuta sõitu. Kaart leitud, matk jätkus. Kukemetsa lõkkekohta saabusin kell 9.55. See koht meeldis mulle vaatamata sääskedele. Äge onn, lõkkeplats. Hea eraldatud paik, sest see koht asub eemal tsivilisatsioonist, kuid samas juurdepääsetav autoga mööda täisnurkseid kruusateid. Siia jõudes märkasin, et kann hakkab sadulast valusaks muutuma. See oli ohumärk. Matka pikkust silmas pidades, oli see lausa väga ohtlik. Kell 11.35 jõudsin pärast pikki kruusateid Tähemaa lõkkekohta (kole koht, ei meeldi põrmugi). Siit järgmine koht on 11 km kaugusel, mis on päris kauge, kuid vaatamata sellele ei tahtnud siia prügimäge meenutavasse hooldamata lõkkekohta jääda lõunatama. Mõtlesin, et Kantsi lõkkekoht asub Emajõe kaldal ja seal on ka RMK keskus, kus saab nii margi matkateelise passi ja täita veepudeleid. Enne teele asumist panin Tähemaal tähele, et tagumise ratta kodar oli katki. Painutan kodara ümber teise ja jäin lootma, et rohkem neid ei murdu. Kell 12.25 olengi väsinult Kantsis. Väsimust põhjustas eelnevalt vähene söömine. Kohapeal selgus, et RMK keskust seal enam pole (suletud) ja joogivett saab ainult Emajõest 🙂 Jälle kõlasid ebatsensuursed sõnad. Meenus, et teel Kantsi nägin keset maanteed üht väikest rästikut. Aitasin ta maantee pealt minema. Päeva heategu olin tehtud. Seega olin Kantsi keskusest pettunud ja kuna kellaaeg oli varajane, siis mõtlesin, et pärast põgusat lõunasööki väntan edasi.

Üks vanem musklites mees tõi mind paadiga üle Emajõe. Tasu sulas kokku 3,5 eurot. Enne seda käisin Kavastus poes, kus täiendasin varusid ning manustasin ühe alkovaba õlle otse poe ukse ees nagu kohalikele kombeks. Tõsi, seekord ma selliseid kohalikke ei näinud, ju oli viga alkovabaduses. Pärast Emajõe ületamist tuli läbida arvatavasti kogu matkatee pikeim sirge. Kruusatee lõpp paistis kusagil silmapiiril metsa sees täpina. Ka siin ajasin ühe väikese rästiku kruusateelt minema. Lõpuks jõudsin Võndu, seal sai jälle poes käidud. Kui juba sinna kanti sattusin, siis astusin läbi matkatee kõrvale jäävalt surnuaialt, et kadunud sugulasi tervitada. Matk jätkus ja kell 15.50 jõudsin Ahja lõkkekohale. Oli see alles lõkkekoht. Sääski oli nii palju, et hingasin neid isegi sisse. Sääsed oli tegelikult kõrvaline mure, see koht oli kole prügimägi ja täiesti hooldamata. Mitte midagi ilusat ning pikalt mõtlemata väntasin edasi. Edasi kulges teekond metsas, mis oli kohati murdunud puudest puhastamata. Ratta seljast tuli nii mõnigi kord maha tulla. Ahja alevikus tegin väikese pausi kohaliku järve kaldal. Hea võimalus ennast jahutada ja tolmuseid jalgu pesta. See oli tõesti värskendav ja mõnus. Puhkasin veidi ja väntasin edasi ning kell 17.15 jõudsin Valgesoo lõkkekohata, kuhu lõin laagri püsti. Sääski oli jälle palju, aga samas koht minule tuttav ja ümbritsev loodus imeilus.

GPS andmete järgi olin sel päeval läbinud 131,6 km.

Olin väsinud ja läksin varakult magama, osalt ka seetõttu, et leida sääskedest varju.

DSCN2700

DSCN2705

DSCN2717

DSCN2730

DSCN2734

DSCN2735

DSCN2736

DSCN2739

DSCN2740

DSCN2741

DSCN2743

23.05.2018 (7. päev) hommik Valgesoo lõkkekohas

Öösel kella 1.00 paiku tibutas vihma, kuid ühtegi märki sellest hommikuks maha ei jäänud. Kell 6.00 ajasin jalad alla, asjad kokku, hommikusöök ja tervitus kodustele ning kell 7.00 lahkusin Valgesoolt. Ei tea põhjust, aga kohe Valgesoolt väljudes, panin vales suunas ajama mööda mingit metsasihti. Ühel hetkel taipasin, et kus märgistus on. Läksin tagasi ja leidsin ka kohe õige teeotsa üles. Jälle sai tehtud mõttetut sõitu 1,5 km. Päeva algus tõotas head 🙂 Sõnajala lõkkekoht oli järjekordne hea leid. Pole seal kunagi varem käinud. Olen väga paljusid RMK lõkkekohti üle Eesti külastanud, siis Sõnajala lõkkekohas olin esimest korda. Alati olen sellest mööda sõitnud. Kui oleksin teadnud, siis oleksin pidanud hoopis siia tulema ööbima, sest see koht oli ilusam koht ööbimiseks kui Valgesoo. Sõnajalas oli kõik vajalik olemas, sh pesemisvõimalus jões. Kell 7.55 möödusin Otteni metsamajast, mille ees oli voolikust välja voolav vesi. Täiendasin oma veevarusid ja matk jätkus Taevaskoja “Viimne Reliikvia” teemapargis. Mõned pildid ja ega rohkem aega seal raisanudki. Möödusin sildist, et matka lõpuni on jäänud 319,5 km.

Põlvasse jõudsin kell 8.50 ja otsisin koha, kus saaks süüa hommikust. Selleks sättisin end sisse Pargi baari, mis asub kaubamaja vastas pargis. Tellisin suppi, kohvi, jäätist ja külma väikese Coca-Cola. Mõnus oli võtta aeg maha ja vaadata Põlva tööpäevas hommikust sagimist.

Raja märgistusest veel niipalju, et Taevaskojas oli ideaalne märgistus. Kui asud raja märgistuse kõrval, siis näed eemal teist ja kolmandat märki. Lähed teise märgi juurde, näed järgmisi, st kolmandat ja neljandat jne. Seevastu pärast Taevaskoja sattusin raudteed ületades Mammaste tervisespordikeskuse radadele, kus kohati oli lageraie tõttu või pahatahtlikkusest tingituna märgistus väga-väga puudulik. GPSita oli raske orienteeruda. Pärast Põlvat tuli Peri lõkkekoht, mis oli kole, kõrge heina sees ja sääski täis. Sääsed võib mõelda kõikjale juurde, kui mingit lõkkekohta iseloomustan. Pärast pikki sirgeid, nii asfaldil kui kruusal, jõudsingi Kuulma järve äärde. See koht ei olnud märgitud RMK matkatee kaardile. Vaatamata sellele tegin ikkagi väikese kõrvalpõike ja jõin õlle järvekaldal. Sellest kõrvalpõikest lisandus üks kilomeeter tasuta sõitu. Kell 11.05 jõudsin Leevi lõkkekohata. Vahetult enne Leevi lõkkekohale jõudmist, läbis rada eravaldust, kus peremees toimetas traktoriga. Igatahes ootas mind Leevi lõkkekohas ees üks sõiduauto, juht magas autos. Lõkkeplatsil olid tühjad alkopudelid. Kohta iseloomustades võib öelda, et see koht sobib hästi ööbimiseks, jõgi võimaldab pesta ning kõrgemal asuv lõkkekoht on kergelt tuuline, mis hoiab sääsed eemal. Tõsi, ainult vähem motiveeritud sääsed 🙂 Neid raisku jätkus ikkagi ja kõikjale. Leevilt lahkudes läks matkatee mööda jõekallast, mis oli jalgratturitele raskesti läbitav. Tegemist oli justkui oosi harjale rajatud kitsa rajaga. Rattaga sõitmisest oli asi väga kaugel. Ja siis, eks sa näe, mingi jalgratas trossiga puu külge aheldatud. Tegin pilti. Tegelikult oli see juba teine “leitud” jalgratas metsas. Teel Elistverre jäi samuti üks ratas silma keset metsa. Pärast Leevit oli järgmine koht Paidra järv, ka see koht sobib ööbimiseks, ilus jne.

Kell 12.30 jõudsin Liipsaare metsaonni juurde. Ühel ristmikul valisin kehva märgistuse tõttu järjekordselt vale suuna, aga kuna ma ei näinud kordusmärgistust, siis keerasin kohe tagasi. Õnneks mõttetut sõitu oli alla kilomeetri. Liipsaare onni juures on vaatetorn, kust algab Meenukunno soo matkarada ja laudtee. Tutvusin põgusalt onni ja torniga ning sealt suundusin edasi Mustjärve äärde, kus tegin lõunapausi. Menüüs kana nuudlitega. Sääski oli jälle palju. Meeleldi oleksin sääskedele nuudleid pakkunud, aga neid nad ei tahtnud. Järve kaldal oli tuult rohkem ja seal sai sääskedest puhata. Pärast lõunasööki läbisin kiiruga Valgejärve ja kell 13.50 saabusin Rebasemäe lõkkeplatsile. Jälle palju sääski. See vist hakkab tekstis korduma 🙂 Igatahes, see koht meeldis mulle oma onni poolest. Pole kunagi külastanud seda kohta. Lisaks algab onni juurest matkarada. Kunagi tuleb külastus ette võtta. Rebasemäele järgnes pikem ja vaheldust pakkuvam sõit. Kell 15.05 olin Värska järve kaldal Metsanurga I lõkkeplatsil. Algselt planeerisin siia laagrisse jääda, kuid siin puudus privaatsus ja oli kuidagi avatud koht. Rahvast liikus ka liiga palju. Otsustasin jääda laagrisse järgmises peatuspunktis – Poogandi järve ääres. Värska poes täiendasingi varusid ning liikudes suunaga Värskast välja, tegin veel kohvipausi setode tšaimajas. Kohvitasin ja matk jätkus. Rada möödus mööda jalgrattateed, mille servas nägin pirakat nastikut. Kiire pilt fotokaga ja kui hakkasin talle lähemale minema, et saada veelgi ilusam kaader, põgenes modell kiirustades.

Värskast väljudes nägin märgistust parempöördeks, kuid hiljem selgus, et oleksin pidanud kohe ka vasakule pöörama, kuid seda märgistust ma ei näinud. Seega panin veidi pikemalt edasi ega viitsinud enam tagasi minna, vaid pöörasin vasakule ühe teise sihi kaudu ja püüdsin matkatee otsa kinni veidi eemalt. Matkatee oli imeline, see kulges mööda ilusat metsaalust. Umbes kilomeeter enne Poogandile jõudmist jäid mulle teele kolm keskeas seljakotimatkalist (kaks naist ja Heiki nagu hiljem selgus). Nemad olid alustanud matka samal päeval Värskast ja nende plaan oli jõuda järgmisel päeval Piusale. Ka neil oli plaanis olla Poogandil laagris. Seega pikalt jutustama ei jäänud ja põrutasin edasi. Poogandil seadsin end laagrisse. Laager püsti, käisin ujumas, pesin (leotasin) pesu, tegin süüa, söötsin sääski ja kogu selle toimetamise taustal toimus väga napp vestlus Heiki ja ta naistega ning oligi aeg minna magama.

GPS järgi läbitud sel päeval 101,37 km.

DSCN2742

DSCN2745

DSCN2748

DSCN2752

DSCN2756

DSCN2757

DSCN2758

DSCN2760

DSCN2769

DSCN2765

DSCN2771

DSCN2775

DSCN2776

DSCN2787

DSCN2792

DSCN2797

DSCN2803

DSCN2804

DSCN2806

DSCN2808

DSCN2809

DSCN2811

24.05.2018 (8. päev) hommik Poogandi järve ääres

Tõusin kell 6.30, asjad kokku, kõht täis ja kell 7.30 asusin teele. Heiki naistega tõusid pärast mind.Minu lahkumise hetkeks olid nad jalad alla ajanud ja vahetasime vastastikku viisakusi. Minu järgmine kontrollpunkt oli Lõunalaagri lõkkekoht. Teel sinna sai ratas poriseks, ka praegust kuiva ja kuuma perioodi arvestades. Vihmase ilmaga oleks selle lõigu läbimine päris huvitav. Lõunalaagris oli kunagi olnud vana tamm, millest tänaseks ainult müürid aimu annavad. Koht on iseenesest ilus nagu kogu piirkond. Registreerisin end ja võtsin suuna Piusale. Teekond jätkus mitmeid kilomeetreid mööda vana raudteetammi, millel lahtine killustik. Sellel polnud lihtsalt võimalik sõita. Esiratas vajus pidevalt pehme pinnase sisse. Valdavalt oli ratas käekõrval. Kui see jubedus lõpuks otsa sai, läks kõik jälle ilusaks: meel lõbusaks, silm särama ja matk nauditavaks. Matkateed sisustasid mõnusad ja nauditavad tõusud liivastel metsaradadel. Tõeliselt nauditav loodus.

Piusale jõudsin kell 10.00. Mõtlesin, et vahetan kohvikus raha kohvi vastu, aga mõtteks see jäigi. Kohvik (toitlustus) avatakse neil alles kell 11.00. Kui seda kuulsin, tabasin end mõtlemas, et on ikka lollakad. Klient jäetakse teenindamata, raha ise tuleb ukse taha ja seda ei võeta vastu. Raske mõista sellist maailmakorraldust. Mul pole küll kuhugi kiiret, kuid ühe tunniga oleksin siit juba päris kaugel. Seega ei jäänud kohviku avamist ootama ja tegin selle asemel teiselpool raudteed asuva lõkkekohaga. Pettumus oli suur, järjekordne kole koht. Polnud seal mingi varjualust, ainus koht kus mingitki peavarju leida oli peldik. Väidetavalt olevat see lõkkekoht kunagi hävitatud ja see praegusel kujul nähtav lõkkekoht olevat taastamise tulemus. Väike kõne kodustele, samal ajal nosisin pähklisegu ja jõin Fantat peale. Fanta oli sigahea, jahe mull tegi meeled erksaks. Edasine teekond kulges pikalt nii asfaldil kui kruusal ning kell 11.00 jõudsin Härmasse. Koht iseenesest oli väga ilus, kuid lõkkekoht asub lagedal põllul ning oli vana ja pehkinud. Lõkkekoht oli ajale jalgu jäänud. Pesin jões liivapaljandi all jalgu ning tegin pilte, kui ühtäkki vajusin parema jalaga kannini sisse. Enne seda oli vesi alla põlve. Jalg kadus täies pikkuses kuhugi liiva sisse. Hea, et see liivasoo jalatsit jalast ära ei võtnud. Ehmatus oli suur. Kusjuures ma hoidusin teadlikult rattapükse märjaks tegemast, et vältida kanni hõõrdumist sadulas. Just sellisel põhjusel tuli mul eelmisel aastal matk lõpetada. Aga jah, vajusin lambist nö maa-alla. Hea oli, et teine jalg oli pool sammukest eemal ja kindlamal pinnal. Kui oleksin vajunud mõlema jalaga, ei teagi, kui sügavale siis oleksin sisse vajunud. Mine tea, kes ja kui palju seal liiva all juba loodussõpru on? Päris hirmutav oli. Tegin pilte edasi ja pesin jalad tolmust. Sõin veidike pähklisegu kuni jalad kuivasid ja matk võis jätkuda. Tee Makesse oli füüsiliselt raske, palju pehmeid liivaseid lõike ning korralikke tõuse. Koormatud rattaga võttis see võhmale. Jalg- ja jalgrattamatkateed läksid taas lahku, mistõttu jõe sängi eriti ei näinud. Samamoodi juhtis jalgrattatee mind mööda Vana-Vastseliina linnusemüüridest. Ei hakanud tagasipööret tegema, sest olen seal varemgi käinud.

Nii, kell 13.00 saabusin Vastseliinasse. Matkatee läheb mööda kohalikust kauplusest. Jälle õnnestus varusid täiendada. Selgus, et Vastseliinas ei ole mitte ühtegi kohvikut, kus einestada. Seega tuli poolfabrikaate soetada poest ja tarbida neid pargipingil, kus pidupäevadel meenutatakse Eesti vabadusvõitlejaid. Nii tegingi. Selleks ajaks olin läbinud sel päeval juba üle 50 km. Söömise ajal tulid kohalikud parmud uudistama minu ettevõtmist ja nagu ikka, hakkavad juhukülalised rääkida oma matkakogemusi. Ainult, et ühe parmu kogemus rattamatkast piirdus üksnes sooviga võtta ette sama matkatee. Vaadates tema sõbralikku, kuid ebaselget pilku, mida ilmestas hambutu ja päikesest pureda saanud nägu, siis tekkis tema suhtes pigem kaastunne. Õnneks tema sõber kibeles poodi ja tiris selle jutupauniku endaga kaasa. Minul sai kõht täis, väike pilk kaardile ja väntasin edasi.

Edasi kulges matk mööda suuremaid teid. Kell 13.50 jõudsin Kirikumäe lõkkekohale. Väga ilus koht: liivane rand, kai, soine pruun vesi, liivane järvepõhi, riietuskabiin ja eemal eraldi lõkkekohana ka Kirikumäe metsaonn. Teekond siia oli raskemate killast oma tõusudega. Hea, et ratas võimaldab tõsiseid tõuse võtta. Lihased said koormust ja rõõmustasid selle üle. Rasked tõusud jätkusid ka pärast Kirikumäge ning kell 15.10 jõudsin Kavadi järve äärde. Teel juhus huvitav lugu. Nägin väikest rebast umbes 7-10 m kauguselt. Kõndis teeservas otse minu ees. Alguses pidasin teda kassipojaks, kuid mingil hetkel keeras ta ümber ja nägin ta suuri kõrvu. Väga armas loomake. Kavadi järve kallas oli taimi täis ja ei kutsunud siia laagrisse jääma. Liikusin edasi Haanja suunas. Mingil arusaamatul põhjusel sattusin jalgsi matkajate trassile. Tegelikult nägin küll ratturite suunatähist, kuid see ei olnud RMK matkatee värvides ning eirasin seda. See maksis kätte. Ja siis see hakkas, jalgtee muutus peaaegu vertikaalseks seinaks. Eestlasele omase jonnakusega rühkisin sõimu saatel aina edasi ülesmäge. Asi tipnes sellega, et ees oli järsk tõus, kus jalakäiate!!! turvalisusele mõeldes oli paigaldatud jäme köis. Just sealt kaudu pidin täisvarustuses rattaga üles minema ja vähe sellest, jalgrajale oli langenud suur puud oksad laiali. See tähendas seda, et mul tuli köie alt läbi pugeda metsa alla, mis ei olnud kohandatud kõndimiseks. Rattaga ei olnud see lihtne. Higi lahmas. Hingetõmbepausidel hoidsin mõlemaid pidureid peal ja ka siis kiskus ratas mind kaasa allamäge. Ajasin piltlikult musta suitsu välja, aga sain ikka lõpuks üles. Hingeldasin, higistasin ja vandusin. Mõtlesin, et kui palju peaks pulss olema sellise pingutuse peale. Lahutamatu kaaslane Garmin Fenix spordikell näitas pulsiks ainult 130. Usaldusväärsust kahtluse alla ei sea, aga see näit üllatas mind. Sellega ei olnud seiklused veel lõppenud. Seega olin saanud üles Vällamäe tippu (Eesti teine tipp kõrguselt). Ullikesena lootsin, et äkki õnnestub tipust alla sõita. Istusin rattale ja esimese kurvi tagant nägin murdunud puud jalgteel. Ratta seljast maha ja tõstsin selle üle takistuse. Sedasi tuli teha mitmes kohas, kus olid murdunud puud ees. Kui lõpuks olin jõudnud Vällamäe metsaonni juurde, selgus hale nali. Kui oleksin usaldanud jalgratturitele mõeldud märki, mida eirasin, oleksin pääsenud kõigest 200m rattasõiduga mööda metsaalust teed, aga mina valisin 1,5km rägastikku. Vällamäe metsaonni juurest suundus matkatee Vaskna järve poole. Matkatee keeras enne Vaskna järve lõkkekohta paremale. Kuna maasikust tulenevalt oli allamäge laskumine ja mul hea hoog sees ning ma ei tahtnud sellest loobuda, järgisin matkatee märgistust. Sõitnud mingi 700m sai selgeks, et Vaskna järve lõkkeplats ei asu matkatee trassil, vaid teiselpool järve ja selleks tuleks mul minna tagasi maanteele. Nii tegingi, läksin tagasi ja jäin lõkkekohas laagrisse. Edasi-tagasi jälle mingi 1,5 lisakilomeetrit. Vaskna lõkkekoht asub järve kaldal, kus on kohaliku tähtsusega suplusrand ühes riietumiskabiiniga. Lisaks on olemas kaks pinki lauaga, grillinurk prügikastiga. See viimane vajab märkimist, sest umbes pooltes lõkkekohtades prügikaste pole. Muidu asub kogu see lõkkekoht lagedal. Mina vajasin magamiseks puid, mille vahele oma rippvoodi (hamakk) sirgu tõmmata. Leidsin õige vahemaaga puud ja sättisin end päris kenasti sisse.

GPS andmetel läbisin sel päeval 83 km.

DSCN2820

DSCN2821

DSCN2823

DSCN2828

DSCN2831

DSCN2833

DSCN2837

DSCN2838

DSCN2842

DSCN2845

DSCN2851

DSCN2857

DSCN2858

25.05.2018 (9. päev) hommik Vaskna järve kaldal

Öösel magasin hästi. Ärkasin kell 6.00, kuid vedelesin veidi edasi ning ajasin jalad alla kell 6.45. Nagu ikka, hommikused toimetamised ja kell 7.50 läksin rajale. Ilm oli sarnaselt eelmistele päevadele pilvitu ja tõotas järjekordset kuuma päeva. Päikese vastu kasutasin nokamütsi ja kaelas torusalli, lühikesi rattariideid, millele tõmbasin otsa varrukad. Tegemist ei ole soojendust pakkuvate varrukatega, aga just päikese eest kaitset pakkuvatega, millest tuleb tuul hästi läbi. Kui otsida neist soojendavat mõju, siis tegelik mõju oleks vastupidine, sest läbitulev tuul tekitab külma efekti. Ja muidugi rattakindad, mis kaitsevad kämblaid nii päikese eest, kui ka lenksu hõõrdumise vastu ning pehmendavad põrutusi. Põlved olid ainsad kohad, mis polnud päikese eest kaitstud. Etteruttavalt öelda, siis matka lõpus olid nad päris põlenud, kuid õnneks ei vajanud ravi.

Kell 8.15 jõudsin Haanja lõkkekohta, mis on igav, kole ja heinane. Asub see Suure-Munamäe jalamil asuva parkla kõrval taga metsaservas. Seejärel tuli pikem ja huvitavam lõik Rõuge suunas. Teekond oli täis järske tõuse ja laskumisi, nii metsas kui kruusateedel. Kella 9.00 paiku olin Rõuge ööbikuorus. Tutvusin uute “pesadega” ja siis asusin teele edasi-tagasi mõttetuna näivale Saunamaa lõkkekohale. See on täiesti pointless koht, ainus märk hooldusest oli niidetud muru. Kõik muu oli vana, mäda ja otsas (küttepuid polnud). Aga mis teha, matkatee näeb ette ka sinna ja tagasi sõidu, nii ma siis tegingi. Tagasi Rõuges külastasin kohalikku poodi. Selgus, et ka Rõuges pole ühtegi kohvikut, kus saaks süüa. Mõtlematult asusin teele ja täiesti ootamatult märkasin, et matkatee on suunatud kuhugi võssa. Selgus, et see kulgeb mööda järve kallast, mida polnud täies pikkuses võimalik sõita. Õnneks oli seal mingi kohalike grillinurk, sain seal poest ostetud söögi makku suunata samal ajal sääski toites. Nagu ikka, prügi tuli endaga kaasa viia/tuua. Võsast väljas, jätkus matk mööda suuremaid teid, siis väiksemaid teid, siis mööda põldusid ja siis jälle mööda suuremaid kruusateid kuniks jõudsin kella 11.00 paiku Luhasoole. Ilus koht, mille külastamist olin kunagi kaalunud. Tegin pikema pausi ja laadisin enda akusid, st sõin ja puhkasin. Matkarajalt tuli mees taksiga. Nemad käisid linde pildistamas. Objektiiv mehe rinnal andis märku, et tegemist on üle keskmise huvilisega. Ajasime natuke juttu ja asusin uuesti teele.

Kell 12.15 jõudsin Pähni lõkkekohta. Lõkkekohta ehib taastatud onn, millel tulease sees ja suits korstnaga välja suunatud. Kui väljas oli lõõskav lõunane palavus, siis siin onnis oli nauditav jahedus. Ebameeldivaks oli see, et Pähni RMK keskust enam ei eksisteeri. Selles majas kus ta kunagi asus, ei ole enam ühtegi viidet keskusele. Ka polnud lõkkekohas oma asukoha registreerimist võimaldavat koodi. Jätkasin matka. Teekond keerutas mööda kruusateid kuniks jõudsin Paganamaale. Ka siin läksid jalg- ja jalgrattateed lahku ja seda õnneks. Õnneks seetõttu, et ma tean, milline teekond ootab jalgteel ja rattaga ei tahaks seda hakata läbima. Rattatee viis otse ülesmäge vaatetorni juurde. Ratas torni jalamile ja ise treppe mööda üles. Üleval oli lisaks ilusale vaatele ka mõnus tuul, mis hoidis sääsed ja parmud eemal. Selle hetkeni olin hommikust alates läbinud GPS-i andmetel 59 km. Tornist mõnesaja meetri kaugusel on Paganamaa lõkkekoht, kus on ka üks päevinäinud püstkoda. Infotahvlil oli kood, millega sain endast märku anda.

Teekond jätkus Metsavenna lõkkeplatsi suunas. Päris Läti piiri ääres lookleval teel enne suurele teele jõudmist saab näha ehtsat vana talukompleksi, mis näeb välja kui pärisorjuse ajal 🙂 Tegemist Tõde ja Õigus filmimiseks püstitatud taluga. Metsavenna talu kõrval asub kauplus-kohvik, mis kaupleb kõigega, mida kohalikud käsitöölised võimelised tootma. Sealt võis leida nii suveniire kui söödavat. Minu valikuks oli kohv, jäätis ja kolm suurt tükki rosinatega kohupiimakooki. Kõht sai kookidest korralikult täis. Hiljem mõtlesin, et oleksin pidanud ikka kiitma perenaist heade kookide eest, aga mis teha, olen eestlasele omaselt kitsi kiitusi jagama, kartes et hiljem tuleb oma sõnu kahetseda. Koogid olid tõesti head, suured, rasked ning rammusad. Üle maantee jõe kaldal asub Metsavenna lõkkeplats. Tegemist on väga avaliku kohaga, kus puudub igasugune privaatsus oma telgiga olemiseks. Seega pidin tegema muudatusi planeeritud ööbimiskoha valikus ja seda edasi otsima.

Liikusin mööda Läti piiri edasi ja kohati seda sõna otseses mõttes. Nii jõudsingi Eesti kõige lõunapoolsemasse punkti nimega Lõunatipp. Siin ootab külastajaid onn, lõkkekoht, peldik, küttepuude varjualune ja pruunika veega Peetri jõgi. Kui ainult sääski poleks olnud. Tõeline pärl kogu matka jooksul. Tutvusin kohaga ja kuna onnis oli vähem sääski, otsustasin end onni seada ja magada põrandal. Tõin ka ratta sisse, et ei peaks kogu aeg kottidest asju otsimas käies ust lahti tegema. Õhtuhämaruses käisin põit tühjendamas ja tagasi onni tulles märkasin nagu midagi suurt oleks lennanud silmanurgas (onnis sees). Võtsin lambi ja nägin, et jagan hotellituba nahkhiirega. Tegin pilti ja soovin talle head ööd. Olin juba uinumas, kuid kaugelt hakkasid kostuma mootorratta lähenevad hääled. Kaks lätlast tulid oma enduurodega. Kuna mina hõivasin onni varem, siis tuli neil väljas magada. Neid see eriti ei häirinud, sest neil oli oma telk kaasas. Rajakad hakkasid lõket tegema. Selleks oli vaja puid lõhkuda ja see müra kostus väga selgelt ja kõvasti ning häiris mu unerahu. Kell pool üks öösel raugesid ka nemad ja jäid vait ning läksid magama. Hakkasin tajuma RMK matkatee lähenevat lõppu. Ühtepidi olin pingutanud, et jõuda matkatee lõppu, kuid teisipidi matkatee lõpu saabumine kurvastas. See kulgemine ja looduse ilu nautimine oli meeldiv protsess.

GPS andmetel läbisin sel päeval 83,71 km.

DSCN2859

DSCN2860

DSCN2861

DSCN2863

DSCN2869

DSCN2870

DSCN2873

DSCN2875

DSCN2879

DSCN2880

DSCN2884

DSCN2885

DSCN2887

DSCN2888

DSCN2893

26.05.2018 (10. päev) hommik Lõunatipus

Öö jäi lätlaste tõttu lühikeseks ja hommikul ärgates tundsin väsimust. Ärkasin kell 6.30 ja liikvele läksin kell 7.45. Sõitsin rahulikult, püüdsin nautida viimase päeva protsessi ja ümbritsevat loodust. Valdavalt möödus teekond mööda Läti piiri või selle lähedast ala. Tõeliselt ilus loodus. Sellist loodust olen harjunud nägema Kiidjärve ja Taevaskoja kandis, mida iseloomustab kuuma ilmaga tuntav männimetsa lõhn, liiv, künklik maastik, rikkalik loomastik (kitsed, maod, jänesed) jms detailid. Igati ilus piirkond. Madudega on selline lugu, et olen neid matka jooksul näinud erinevaid, nii suuri kui väikeseid ja ühest lausa kogemata rattaga üle sõitnud (loodan, et eksin). Antud juhul nimetan ka vaskussi maoks tema välimuse tõttu ehkki ta seda pole. Ma pole mitte kunagi varem näinud vaskussi, kes oleks sinakas, ometi just siin Läti piiri ääres ma nägin. Mul õnnestus ka foto temast teha. Koostöö modelliga oli suurepärane. Siinkohal minu tervitused talle ja soovin pikka iga!

Kell 9.45 jõudsin Tellingumäele. Tutvusin torniga ja kui pöördusin tagasi matkarajale, tuli grupp lätlasi sinna seljakottidega. Neil olevat see esimene päev. Jutuajamine jäi lühikeseks, sest ei minul ega neil polnud mahti jutustada. Huvitav oleks olnud teada, et kui pikalt nad üldse matkavad. Täna on matka viimane päev ja kella vaadates võis arvata, et just praegu hakkas mu pere Tallinnast sõitma, et mind Ähijärvelt kokkulepitud ajal üles korjata. Kell 10.50 jõudsin Kõrgeperve lõkkekohta. Järjekordne ilus koht ja hea koht ööbimiseks: suur liivapaljand ja all voolab lai jõgi. Laagrikoht ise asub veidi kõrgemal, mis hoiab tuule tõttu sääsed eemal. Pikemalt siinset ilu nautides ilmusid krt-teab kust välja väikesed kärbsed, kes hammustavad väga valusasti ja suured parmud 🙂 Võta nüüd kinni, kas on ikka hea koht ööbimiseks.

Matk jätkus ja jõudsin kell 11.35 Alumati lõkkekohta. Teel siia mõtlesin, et siinne loodus on ikka väga ilus, tahaksin omada mingit püsisuhet siinse paigaga, kas maamaja või suvilat. Võrratult ilus.

Seejärel suund Linnajärve lõkkekohale. Ületasin Taheva juures maantee jakaotasin side märgistusega. Vahtisin nii kaarti kui loodust, leidsin et õige tee läheb läbi eraomandis oleva hoovi. Võtsin rattale hoo sisse ja põrutasin läbi hoovi. GPS ekraanilt oli näha, et mingi tee läheb sealt läbi ja jätkab siis pikemalt. Nii põrutasingi hooga läbi, tervitasin kohalikke ja jätkasin mööda mingit vana raudtee muldkeha kuniks taimestik läks nii kõrgeks, mis takistas rattaga sõitmist. Ka märgistust rohkem ei näinud. Tuli tunnistada, et jälle panin mööda. Ei tea isegi miks ma GPS ei jälginud, aga selle asemel andsin jalgadele valu. Seekord eksimuse hinnaks edasi-tagasi kokku 3 km. Tagasiteel kohtusin perenaisega, kelle hoovist hooga läbi põrutasin. Vabandasin hoovi omavolilise kasutamise eest. Tagasi maanteel, võtsin ette ühe suuna, mis võis olla tõenäolisem variant võimalikest suundadest. Nii oligi. Eemal nägin märgistust ja matk võis jätkuda kindlustundega. Kell 12.25 olin Linnajärve ääres. Lõkkekoht on jama. Seevastu on soojärvele ehitatud uus poidel kai. See panus näitab, et keegi ikka kasutab ja hoolitseb selle koha eest. Söögilaud näiteks oli selline, et kui istuda laua ääres ja jalad laua all, siis jalad on vees, porises vees 🙂 kuna järvest tulenev vesi on ujutanud üle ja valgunud laua alla. Meenub veel, et siia tulles oli segadus selles, et jalg- ja jalgrattateed läksid mingi hetk lahku. Pärast seda puudus igasugune tähistus jalgratturitele. Sõitsin pikalt ja ei ühtegi märki veendumaks, kas olen ikka õigel teel. Tahtmatult tekkis mõte, et olen maganud maha märkamatu mahapöörde. See ajas närvi ja need kuradi sääsed ka ei jätnud rahule. Linnajärve äärest lahkumine oli samuti segane, jalgtee märgistus näitas ühele poole ja jalgratastele teisele poole ehk tagasi tuldud teed. Läksin tagasi kuniks jõudsin multi-ristmikuni, millel posti otsas nooli igas suunas. Vali millist tahad, ole ainult mees ja pane ajama. Valik ei olnud kerge, vaatasin-mõtlesin ja asusin siis valitud suunas teele. Ühtäkki ja puht juhuslikult nägin eemal teise tee puutüvel raja märgistust, mis üldse ei kattunud noolega näidatud teega. Sajatasin kõva häälega neid märgistajaid. Igatahes lähtusin puule joonistatud tähisest ja hiljem selgus, et tegin õigesti. Kes teab kuhu oleksin sattunud kui oleksin lähtunud jonnakalt esialgselt valitud noolest. Matka lõpp läheneb ja seda on tunda.

Kell 13.00 jõudsin Kivi lõkkekohta. Siin pidi olema ka mingi onn, nii oli mulle mällu jäänud kellegi matka meenutustest, kus ta sulges ööseks ukse seest poolt. Õhtul soovisid ühed matkalised onni siseneda, aga see matkaja lihtsalt ei viitsinud läbi une neile ust avada. Märkasin, et nüüd on vana aida “lahtiste ust päev”, sest aidal olid uksed sootuks eest võetud. Igatahes näis minule kui mittekultuursele inimesele see koht igavavõitu. Keerutasin pead ja mõtlesin, et kus siis lõkkekoht on. Lõpuks nägin üle aasa, et see täiesti metsa all.

Kell 13.40 Veski lõkkekoht Ähijärve ääres. Kena väike kohaliku tähtsusega rannaribaga lõkkekoht. Minu saabumine ei meeldinud kohalikule noorpaarile, vähemalt olid nad minu saabumisest häiritud. Minu tervitusele ei vastatud. Ahvid. Sättisin teadlikult oma ratta nende lähedale laua äärde, võtsin koti seljast ja tegin nii pilte kui märkmeid. Seejärel läksin ahvide kõrvale ja võtsin nende kõrvalt postilt koodi ning registreerisin enda asukoha. Ahvid aina keerutasid päid. Ühtäkki märkasin, et kilomeetrid näivad tavapärasest pikemad. Veski lõkkekohast Karula RMK keskusesse oli üks kilomeeter kohe eriti pikk.

Kell 14.00 jõudsin Ähijärvele, Karula RMK teabekeskusesse. Vormistasin oma saabumise, mark matkateelise passi ühes vastava templiga ning ukselt saadud kood sai ka ilusti registreeritud. Selleks korraks matk läbi ehkki kokku on siin kirjas, et kulus 10 päeva, siis sisuliselt ilma ratta remondita ja poolikute päevadeta pean ikkagi matka pikkuseks 8 päeva. Viimasel päeval läbisin 67,44 km.

GPS-i järgi läbitud distants kokku on 849 km.

DSCN2891

DSCN2899

DSCN2903

DSCN2920

DSCN2921

DSCN2923

DSCN2924

DSC_0174

DSCN2929

DSCN2934

DSCN2935

DSCN2941

DSCN2943

DSCN2947

DSCN2951

DSCN2954

DSCN2957

VARUSTUSEST paar sõna.

Riietus. Sisuliselt kõik, mis kaasas oli, oli ka kasutuses. Ainus erand oli pikad riided jahedama, sh vihmase ilmaga, sõitmiseks. Päike on vaenlane ja nagu eelnevalt märkisin, tuleb käed päikese eest katta. Päikesekreemi ei võtnud teadlikult kaasa. Leidsin, et tegemist lisakaaluga ning kreemitud nahapind korjab rohkem tolmu enda külge. Samuti on hädavajalikud rattakindad, sest varem või hiljem muutuvad peopesad lenksu hoidmisest hellaks. Eriti neil, kel sportlikum ratas ja sõiduasend. Sadul ei ole samuti sõber sellistel matkadel, seega on jalgrattapüksid oma pehmendustega jalgevahelt igati teretulnud ja õigustasid end. Ülemine osa riietusest ei pea olema ilmtingimata rattariietuse ese, kuid minul see oli, sest kasutasin seljal olevat taskuid oma compact-fotoka hoidmiseks. Sealt sai selle kiirelt kätte ja oli alati kaasas. Olgugi, et päeval oli päike ja sooja üle +25 kraadi, olid õhtud jahedad. Kiivrit ei võtnud, liiga kohmakas ja pealegi kulgeb matkatee valdavalt mööda kõrval- ja metsateid, kus kiivri vajadus on küsitav. Kasutasin kiivri asemel nokamütsi, hea kerge ja praktiline. Miinuseks see, et päike põletas kõrvu ja kaela. Kõrvade osas kannatasin välja, kuid kaela kaitsesin päikese eest õhukese torusalliga ja see oli väga efektiivne. Lisaks kaitses torusall kurku hommikuse jaheda tuule eest. Vahetuspesu (sokid, aluspesu, jne) on üleliigne, sest ööbimiskohtade valikul tuleks eelistada pesemisvõimalustega kohti ja siis saab kõik vajaliku (sokid, aluspesu, t-särgi, jms) ära pesta/loputada ja varupesu järgi vajadus puudus.

Tekk või magamiskott? Olin dilemma ees, kas võtta kaasa õhuke, kuid soojahoidev tekk (poncho-liner) või magamiskott. Kindluse huvides võtsin viimase. Nüüd tagantjärgi oleks tekk olnud parem valik nii kaalult, suuruselt kui otstarbelt. Magamiskotis ma ei maganud kordagi, kasutasin seda tekina.

Telk või hamakk? Proovisin nii telgiga kui hammockiga (hamakk). Esimene on ühes tükis ja kogukaal kergem, kuid teise kasuks räägib mugavus. Eriti tuleb mugavus välja vihmase ilmaga. Telki üles pannes tuleb telk kokku panna ja alles seejärel saab telgile vihmakatte peale panna. Selliselt saab vihmase ilmaga telk juba omajagu märjaks. Sama on vihmaga telgi kokkupanek, siis esmalt tuleb vihmakate pealt ära võtta ja alles seejärel saab hakata telki kokku panema. Hamakil on vastupidine loogika. Esmalt paned varikatuse (tarp´i) üles ja seejärel saad juba selle all vihmavarjus edasi toimetada. Lisaks võimaldab (mina küll ei kasutanud kordagi seda võimalust) hamakki kasutada ka maas telgina. Kasutasin DDHammock Travel´it.

Akud ja toit. Matka alguses (2017) kasutasin käsiGPS´is akusid, kuid teises pooles (2018)patareisid. Põhjus selles, et akusid tuleb endaga tassida ka siis kui nad on tühjad, kuid tühjasid patareisid saab külapoes ära anda. Toiduna võtsin kaasa pähklisegu pakke (vahel nimetatakse ka tudengieineks) ja Tactical Foodpack tooteid. Neid on mõistlik osta sixpack´ina, tükihind tuleb odavam. Need on hea maitsega ja kerged kotis ning ega nõua erilist hoolt kotis. Lisaks ostsin teele jäävatest kauplustest lisatoitu, tavaliselt kohe tarbimiseks.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s